LAULULAVA
kolme kuraditosina
trossi küljes
24. märtsil võeti laululava küljest lahti tross, mis viidi TTÜ laborisse testimisele, et saada teada, milline on laulukaart püsti hoidvate terastrosside tervis. Tallinna laulukaart ootavad ees otsustavad päevad - analüüsi tulemusest sõltub, kas väljakul saab pidada järgmist laulupidu.​
Niitidest ja papist mudel
Arhitekt Alar Kotli.
Taustajoonis on Kotli originaalkavand Laululava võistlustööst.
Foto: Eesti Arhitektuurimuuseumi kogu
1957. aastal tõttas heledapäine ümmarguste prillidega arhitekt Alar Kotli, pakk kaenlas, tehnikaülikooli poole, et kohtuda ehitusinsener Heinrich Lauluga. Kuigi staažikas ja tunnustatud arhitekt, tervitas ta Laulu häbeliku naeratusega.
Kotli harutas ta välja 30–40-sentimeetrise papist, paberist ja niitidest tehtud laululava mudeli. Ta oli saanud Tallinna uue laululava projekti konkursil esimese auhinna ja nüüd oli Ministrite Nõukogu otsustanud ehitada laululava tema projekti järgi. Kotli küsis Heinrich Laulult, kas see asi on üldse tehniliselt teostatav. „Ma ei tea,“ ütles Laul.
Rippkatuseid oli selleks ajaks maailmas kasutatud siin-seal, kuid 80-meetrist esikaart, mis ripub vabalt õhus... Seda mitte.
Kui katuse ehk akustilise ekraani pind allutada tuule või lume koormusele, siis püüavad kandetrossides tekkivad sisejõud esikaart kogu tema kooldumispinnaga tahapoole pöörata. Tekib nn isereguleeriv süsteem, mille käigus esikaare hari võib omada horisontaalseid paigutusi esikaarega risti mõnekümne sentimeetri ulatuses, ilma et esikaar kaotaks stabiilsust. „Kallis lugeja! Ma kardan, et see kõik polnud sulle täiesti arusaadav. Sinu lohutuseks lisan, et see kõik pole ka mulle täiesti ja lõplikult selge, isegi praegu, 25 aastat hiljem,“ kirjutab Laul oma mälestustes aastal 1982.
Praegu, 49 aastat hiljem, ei tea me, kui kaua peavad vastu 25 vertikaalset ja 14 horisontaalset kandetrossi, mis kaart püsti hoiavad.
Kas laulukaar järgmist noortelaulupidu näeb?
Eesti arhitektuuri uus hingamine
HELIKLIPP: Laulukaare projekteerija ja TTÜ ehitusteadlase Heinrich Laulu mälestustest selgitus
ehituskonstruktsioonist.
Loeb Allan Rajavee
"Vaadake, kuidas laulukaar mere, linnapanoraami ja selle loodusliku oruga harmoneerub!" õhkab Eesti Kunstiakadeemia rektor Mart Kalm Lauluväljaku veerel, Gustav Ernesaks mõnikümmend meetrit eemal mõtlikult piimjat taevalaotust vaatamas.
Insenertehnilise suursaavutuse saamislugu
Laulukaare projekteerija Heinrich Laulu kõige olulisemaks Tehnikaülikoolis tehtud inseneritööks tuleb pidada Tallinna laululava kõlaekraani. Kõlaekraani näol oli tegemist suuremõõtmelise rippkonstruktsiooniga ning selle tehniline teostatavus tekitas Alar Kotlis kõhklusi.
Arhitekt pöördus oma pikaaegse tuttava Laulu poole ning palus vastust küsimusele, kas ilma tugedeta esikaarega konstruktsioon on üleüldse teostatav. Vestluse juures viibinud Enno Soonurme kinnitusel palus Laul Kotlilt nädala jagu mõtlemisaega. Peagi valmisid inseneril esialgsed arvutused ning ta sai arhitektile kinnitada, et põhimõtteliselt on konstruktsioon teostatav, kuid selle projekteerimiseks tuleb läbi viia hulk katsetusi.
"Mõistsin, et siin on tegemist Alar Kotli erakordse vaistu näitega, kui mitte tarvitada müstilist väljendit – tema visiooniga. /---/ Selleks et kirjeldatud (kuula kõrval helifailist - toim) sümpaatne jõudude mäng oleks võimalik, pidi siiski esikaare kooldumispind olema pööratud Lauluväljaku poole umbes 30° võrra vertikaalist, nii nagu see oli, minu suureks üllatuseks, ette nähtud ka Kotli pappmudelis, kuigi tal polnud sel ajal veel vähimatki aimu siinkohal kirjeldatud isereguleerimisest."
Allikas: Heinrich Laulu 100. sünniaastapäevaks koostatud raamat "Heinrich Laul 100".
Konkurss
1960. aasta eel otsiti lahendust, kuidas vahetada välja 1923. aastal Karl Burmani projekteeritud laululava, sest vana puidust ehitatud oli enam kui väsinud - laudtalad mädad. 1950. aastate lõpus lammutati vana laululava, et teha ruumi uuele.
Riik ehk Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik korraldas uue projekti leidmiseks aastatel 1956-1957 konkursi. Ehitamist oldi valmis toetama suurte summadega, sest lähenemas oli ka ENSV 20. aastapäev. Seega võib aimata, et sellal, kui riigipead otsisid sisult sotsialistlikku lahendust, võeti eestlaste südameväljaku ümberkujundamist enam kui rahvuslikult.
Eesti Arhitektuurimuuseumi kogus põhjal saab arutleda, milline võiks olla alternatiivne ajalugu, kui Kotli idee oleks saanud täpselt teostada. Kas lauluväljakul oleks täna samaväärne väärtus, kui I koha oleks saanud hoopis II koha projekt "Do-la-do-fa"?
Nõukogudeaegse ehituse "omapärad"
Lauluväljaku ehitusmaterjalidest valmis ilmselt nii mõnigi erasuvila
Ka laulukaare ehitus ei jäänud puutumata Nõukogude aja topeltstandarditest.
Heinrich Laul meenutab, kuidas ehitustööde käigus tuli sisse seada kahekordne raamatupidamine. Ehitajatel oli vaja teada täpselt, kui palju betooni kaare ülemisse äärde terastorusse on lastud, et vastavalt sellele trosse pingutada, et kaar viimaks ka omal jõul seisaks.
Koguseid betoonisegisti brigaadilt uurima minnes sai Laulule kohe selgeks ,et arvud ei klapi. Selge - toimub juurdekirjutamine.
"Seega tuli meil sisse seada kahekordne raamatupidamine – üks ehitusorganisatsioonide riikliku plaani täitmiseks, teine esikaare terastoru täitmiseks," meenutas Laul 25 aastat hiljem.
Taustafoto on pildistatud laululava ehituse ajal. Konstruktsioon oli tolle aja Eesti arhitektuuri ja ehitusinseneeria mõistes absoluutne tippmark, moodsa ehitise tööplatsil aga kasutati muuseas ikka traditsioonilist hobujõudu.
Foto: Eesti Rahvamuuseum
Miski pole igavene...
Parim enne möödus 30 aasta eest
Needsamad niidid, mis 1957. aastal tehnikaülikoolis Heinrich Laulu laual veel papist ja paberist kaart püsti hoidsid, on praegu kaudselt nähtavad kõigile, kes laulukaart eestpoolt vaatavad. Laudise peal jooksevad ruudustikuna tugevad metallist trossid. Kui Nõukogudeaegsetele ehitistele anti garantiiajaks 50 aastat, siis trossidele võis see tollal olla vaid 25 aastat. See tähendab, et laulukaare kogu konstruktsiooni püsti hoidvate elementide nn parim enne on juba 30 aastat läbi.
"Midagi katastroofilist ei ole," tõttab emeriitprofessor ja ehitusteadlane Karl Õiger ajakirjaniku hoogu pidama. Kui veab, kannavad trossid veel tubli 15 aastat. Aga päris täpselt ei tea trosside olukorda keegi. Võrreldes laudisega, kuhu on võimalik seisundi hindamiseks auk sisse puurida, on trosside ehitus keerukam. Need koosnevad Õigeri sõnul mitmetest erisugustest kihtidest, mida pole võimalik näiteks ultraheliga analüüsida.
Kas on kiire?
Aga probleem on õhus. "Minul ei ole seda vajagi nii väga teada, sest ma võin olla varsti seal (näitab käega taevasse), aga teil ja teie lastel on küll," käib Õiger asjapulkadele olukorra tõsiloolisusest kõnelemas. Pärast enam kui aastapikkust planeerimist kirjutati projekt ekspertiisi tegemiseks. Õppinud sillaehitajad K-Mostist (nemad olid ainusad, kes haldusjuhi Taivo Sau töökirjelduse peale jaatavalt vastasid) panid laulukaare paremasse ülemisse nurka tellingud, paigutasid vana trossi kohale uue (igaks juhuks) ja sikutasid vana trossi välja. See sõitis TTÜ-sse, kus talle tehakse põhjalik koostisanalüüs ja suure tõenäosusega saab vastuse küsimus: kas on kiire?
Kui trosside tervis peaks olema tõesti viimase hingetõmbe äärel, on kaks võimalust. Paremal juhul peab neid hakkama kiiremas korras vahetama. Raha kõrvale jättes on müsteerium seegi, kuidas laululava kõige tähtsamaid osi vahetada? Rõõmuse kirjelduse järgi tuleb selleks kaar täitsa paljaks koorida, nii, et jääb vaid pardimoka taoline betooni täis terastoru ja ristkeeltega harfi meenutavad trossid. Keelpilliga analoogselt käis 66 aastat tagasi ka trosside pingutamine. Kuidas reageerib sellele Kotli, Laulu ja TTÜ ehitusteadlaste peen jõudude häälestus? Ei tea. Kuid variant üks ehk kapitaalremont võib igal juhul võtta aastaid.
Halvemal juhul ehk variant kahe korral tuleb laulukaar lähedalt uudistamiseks kinni panna. Kollane lint ja kiri: "Varisemisoht". Olgugi, et Õiger ei ennusta kaare varisemist, ei oska Rõõmus arvata, kes peaks võtma vastutuse selle eest, kui trosside vanuse tõttu ootamatusi peaks juhtuma. Eriti mudilaskooride esinemise ajal.
"Järgmisel aastal on noorte laulupidu, pärast seda Eesti 100. juubeliaasta ning siis laulupidude 150. juubeliaasta," loetles Rõõmus järgmiste aastate tippsündmusi. Pöial pihus, ootab ta TTÜ laborist teadet, et laulukaare imeline insenerilahendus, mida ikka turistidele Tallinnas ja tulevastele ehitusinseneridele TTÜ-s uhkusega näidatakse, ei muutuks üleöö peavaluks. Loodetavasti lisab tehnikaülikooli labor trosside "kõlblik kuni" kuupäevale lisaks veel vähemalt kümmegi aastat.
Karl Õigeril "tuli masendus peale", kui trossivahetuse käigus kukkus alla üks pehkinud tükk kõlaekraani laudisest.
Paraku on samas seisus ka prussid, millele laudis kinnitub. Seega suured remonditööd lauluväljakul on paratamatud.